Kaks keraamiliste tasside glasuuri valmistamise meetodit

Keraamilise tassglasuuri valmistamiseks on kaks võimalust: üks on kombineerida algne muld või kivi ja seda kasutada.

Keraamilise tassglasuuri valmistamiseks on kaks võimalust: üks on kombineerida algne muld või kivi ja seda kasutada. Teine meetod on segada maa või kivi, sulatada see tulega ja seejärel järsult jahutada, et moodustada klaas, mida nimetatakse fritiks. Sel viisil valmistatud glasuur purustatakse veega segatud peeneks pulbriks, et saada kleepuv mahl toorikute riputamiseks. Kui pastast ei piisa tooriku külge nakkumiseks, võite pasta sisse segada dekstriini, glütseriini või muid kleepuvaid orgaanilisi aineid, näiteks pruunvetikapastat vms. Mõni toorikkeha ripub kohe pärast kuivatamist vabas õhus, aga ka edasi 800–900 kraadi madala temperatuuriga kaltsineerimisel, st nn tavalisel põletamisel enne glasuuri riputamist.

Esimest meetodit nimetatakse "roheliseks rippuvaks glasuuriks", mida kasutatakse Hiinas palju. Ja välismaist portselani kasutatakse üldiselt hilisemas nn "tavalises põletamises" meetodis. Seetõttu tuleb portselanitükil esimese asjana eristada, kas see on kuumtöötlemata või kuumtöötlemata, ja üldiselt saame teada, kas see on valmistatud Hiinas või välismaal. Kuid seda saab kasutada ainult suhteliselt mugava vihjena, mis on inimestele tuttav keraamika üldmeistri jaoks. Mõned Jaapani iidse Hiina portselani jäljendajad on sihilikult loodud selleks, et panna inimesed silmapilkselt arvama, et nad ripuvad. Kui ainuüksi selle põhjal otsus tehakse, on sageli lihtne end eksitada.

Glasuuri riputamisel, kui toorik põletatakse, pannakse see tavaliselt kiiresti hea glasuuri sisse mahla kohe välja, nii et glasuur imetakse tooriku pinnale ja kaetakse pintsli või pliiatsiga ühtlaseks. Teekausi puhul on vaja kiiresti kausijalg glasuuri sisse pista ja kaks-kolm korda üles-alla kiirustada, mida nimetatakse "glasuurimeetodiks kastmiseks". Kui see on suur, saab selle glasuuri täitmiseks vahukulbiga ümber riputada, mida üldiselt nimetatakse "glasuuri valamismeetodiks" või "libiseva glasuurimeetodiks".

Toores rippglasuur, kui seest ja väljast on rippuv glasuur, on selle korpust lihtne kahjustada, seega on vaja glasuuri sisse süstida ja pöörata, kuivatada pärast kastmist või libisemist. Kasulik ka pintsel ja pliiats rippuvate värvimiseks, seda meetodit kasutatakse enamasti glasuuri puhul, nagu näiteks varajase Mingi dünastia aegsetel sini-valgetel nõud jalal tekivad tihti pintslijooned, on näha, et seda meetodit on kasutatud. Lisaks, kuigi on olemas meetod "riputamine", kuid kasutatakse peamiselt suurte või õhukeste esemete jaoks. Näiteks õhukesel portselanil, mis näib nn ekstruuderiga läbi nägevat, pole muud glasuuriga riputamismeetodit peale selle meetodi. See meetod on järgmine: kuivatage esmalt glasuuri siseküljel tooriku korpus õhukeseks ja seejärel pihustage glasuuri väljastpoolt. Näiteks Songi dünastia kuulsa Jiao Tan ahju teosed olid õhukesed ja paksud ning glasuuri paksus oli tooriku omast isegi üks kuni kolm korda suurem. Nende tööde tükke tähelepanelikult vaadates on ilmne, et rippuvat glasuuri on kaks või kolm kihti, seega on selline portselan umbes pihustatava riputusmeetodiga. Teine näide on Kangxi ajastu virsikuõite punane, mis erineb Lang Kilni punasest. Sel ajal Jingdezhenis elanud Dantekeli kuulsa kirja järgi valmistati seegi "glasuuripihustamise meetodil".

Rippglasuuri keraamilise tooriku ahju kaltsineerimisel tuleb toorikus ja ahjus sisalduv vesi ja muud lenduvad ained kaduma ja hakkavad kahanema, samal ajal kui tooriku korpus kuumeneb ja tekitab soojuspaisumist. Teatud temperatuuril hakkavad tooriku korpuse mõned komponendid sulama ja moodustavad vedelikku, et täita tooriku korpuses olevad poorid ja uuesti kokku tõmbuda. Glasuur tekitab ka soojuspaisumist ja kokkutõmbumist. Kui glasuuri kokkutõmbumine on tooriku omast suurem, tekivad glasuurile praod ja kui glasuuri kokkutõmbumine on tooriku omast väiksem, on "deglasuuri" valmistamine lihtne. Mõned lenduvad ained ei hakka aurustuma enne, kui temperatuur on kõrge. Vältimaks gaasi väljapääsu ja mullide teket pärast glasuuri sulamist, ei tohiks ahju temperatuuri enne glasuuri sulamist kiiresti tõsta, vaid seda tuleks aeglaselt kaltsineerida, et oodata gaasi ammendumist. Sel viisil soojendatakse seda pärast gaasi väljalaskmist, kuni glasuur on täielikult lahustunud. Kui temperatuur tõuseb sel ajal liiga kiiresti, on lihtne toota tühja või glasuurimulli.